Seni Naif utawa Naivisme biasane ditetepake minangka seni visual sing digawe dening wong sing ora duwe pendhidhikan lan pelatihan formal sing ditindakake seniman profesional (ing anatomi, sejarah seni, teknik, perspektif, cara ndeleng).[1] Nalika estetika iki ditiru dening seniman sing wis trampil, asile kasebut kadang diarani primitivisme, seni semu naif,[2] utawa seni naif palsu.[3]

The Repast of the Lion (circa 1907), dening Henri Rousseau, salah sawijining conto seni naif.

Beda karo seni rakyat, seni naif ora mesthi dijupuk saka konteks budaya utawa tradhisi sing beda;[1] sejatine, paling ora ing ekonomi maju lan wiwit Revolusi Percetakan, kesadaran babagan tradhisi seni rupa lokal ora bisa dilalekake, amarga nyebar liwat cetakan populer lan media liyane. Seniman Naif wis ngerti konvensi "seni rupa" kayata perspektif grafis lan konvensi komposisi, nanging ora bisa nggunakake kanthi lengkap, utawa ora milih. Bedane, seni wong njaba (seni brut) nuduhake karya saka konteks sing padha nanging mung duwe kontak minimal karo jagad seni utama.

Rujukan besut

  1. a b Benedetti, Joan M. (19 April 2008). "Folk Art Terminology Revisited: Why It (Still) Matters". Ing Roberto, K. R. (èd.). Radical Cataloging: Essays at the Front. McFarland. kc. 113. ISBN 978-1-4766-0512-8.
  2. Risatti, Howard (15 September 2009). "Aesthetics and the Function/Nonfunction Dichotomy". A Theory of Craft: Function and Aesthetic Expression. Chapel Hill: University of North Carolina Press. kc. 223. ISBN 978-0-8078-8907-7. OCLC 793525283.
  3. Levy, Silvano (2008). Lines of Thought: The Drawings of Desmond Morris. Kettlestone: Kettlestone Press. kc. 138. ISBN 978-0-9560153-0-3. OCLC 377804527.